,,Kallis, ma arvan, et oleks aeg meie suhe järgmisele tasandile viia.''
,,Ei. Ma ei seksi enne abielu.''
,,Aga ma ei taha kunagi abielluda.''
,,Care much?''

09:27, pühapäev, 17. aprill näitas mu telefonikell. ,,Mul on igav,'' trükkisin sõnumi sisuks ning saatsin selle ära. Oleksin magada tahtnud, aga liiga palju mõtteid keerles peas. Alex suutis alati mu tuju tõsta, kui vaja oli. ,,Tule siia,'' sain paar minutit hiljem vastuseks.
Pool tundi hiljem astusin nr. 12 uksest sisse. ,,Hei,'' hüüdsin kõvasti, et enda kohalejõudmisest märku anda. Ta astus köögist välja, jalas teksad ja seljas, noh, midagi. ,,Seksikas,'' ütlesin oma tagi vägagi õrritavalt ära võttes. Ta kõndis minuni ning haaras mu sülle, jalad ümber tema põimides lükkas ta mu vastu seina ning suudles pikalt...ahnelt. Liikusime ta toa poole, kuid sinna jõudes polnud mu ülakehal enam midagi.
,,Kas sa hakkad juba minema,'' küsis ta kui ma enda teksanööpi kinni panin. Andsin talle ühe musi ning tõusin siis voodilt püsti. ,,Tahad sa sellest rääkida,'' tundis ta muret. ,,Olen ma kunagi tahtnud sellest rääkida,'' naersin talle vastu ja lisasin: ,,aga sa tõstsid mu tuju, aitäh. Järgmise korrani. '' ,,Kuule! '' hüüdis ta enne kui jõudsin ta toast välja kõndida. Pöörasin ümber talle oodates otsa vaadates: ,, Kui ma su välja kutsuksin, nagu tõsiselt. Kas sa tuleksid?'' Muigasin ning kõndisin voodi poole tagasi, suudlesin teda pikalt ja vastasin: ,, Võib olla. Tsau Alex.''

Ta hoiab mu piha ümbert kinni, kui koos päikeseloojangut vaatame. Ta tõmbab mu endale lähedamale, kui poisid mulle naeratavad. Jään hetkeks lilleletti vaatama ning kohe ostab ta mulle kimbu roose. Toa nurgas seisab siiani see suur mõmmi, mille ta mulle jõuludeks kinkis. Alati annab ta mulle pehmeid musisi, kui ma mossitan ja saadab armsaid sõnumeid, kui ta mind igatseb. Bussipeatuses ootab ta enne ära minu bussi, mis siis, et tema oma käib harvemini.
Pärast romantilist pikniku pargis pöördus ta minu poole: ,,Sa näed täna tõesti ilus välja. Ma ei tea millega ma olen ära väärinud selle, et sa minuga koos oled, kuid ma loodan, et see ei lõppe kunagi. Kallis, ma armastan sind.'' Suudlesin teda pikalt ning vaatasin tema helesinistesse silmadesse: ,,Sa oled ikka jube originaalne või mis?''

Sa naersid kõva häälega. Sa polnud väsinud ega tüdinenud, see pakkus sulle lõbu. Lõpuks langes mu muljutud keha märjale asfaltile. Piisad panid langedes mu silmad kipitama, tehes nägemise veel hägusemaks. Ma ei tajunud enam midagi peale vihma, mis oli külm lohutus mu sinikatele. Kuulsin sind naerdes ära kõndimas ning kõik mis mu kõrvale jäi olid lõhki rebitud kaltsud ja kaks jakobsoni.

Ta oli vana, võib olla 65. Ta ei tundunud üldse väsinud, rusutud, kui ta minu poole kõndis. Nägu naerul ja samm oli kiire ning nooruslik. See ajas mu naerma - kuidas saab keegi nii reibas ja rõõmus olla, endal murekortsud laubal. Minuni jõudes ta peatus ja patsutas sõbralikult õlale. ,,Kus sa nii kaua olnud oled?'' küsisin, üritades veidike mossis olla, see oli raske arvestades tema head tuju. ,,Ma enam ei lähe kuskile, luban,'' vastas Õnn.

It's ''Almost Famous'' and ''The Runaways''. It's ''Hey Jude,'' ''Tiny Dancer,'' ''Your Love,'' ''Bad, Bad Leroy Brown'' and ''Bennie and The Jets.'' It's the 70's

Well, I took a stroll on the old long walk
of a day -I-ay-I-ay.

And I ask you, friend, what's a girl to do?
'Cause his hair was black and his eyes were blue.
And he knew right then he'd be takin' a whirl
'round the Salthill Prom with a Galway girl.

Sa avad selle suure vanaaegse kapi ühe sahtli, sobrad natuke ja leiad sealt pruunist nahast kaantega albumi. Pildid selle sees on mustvalged, vanad, mõned isegi nii vanad, et pildil olevast on raske aru saada. Sa lehitsed neid lehti ja vaatad inimesi, kellest tunned ära ainult ühe, aga seal on neid veel - palju. Küsimused sinu peas hakkavad kogunema, uudishimu kasvab ja sa tahad teada kõike - kõike sellest mustvalgest ajast kus ta elas. Lõpuks sulged sa albumi ja sinu sisse jääb alles ainult kahetsus selle ees, kuidas olid liiga uhke, et minna ja huvi tunda, kuidas olid vihane ja pettunud, kuidas sa ei vaevunud ja ei viitsinud. Nüüd on hilja.

Sellises kuumuses, lämmatavas palavuses... Sellise kuumalaine ajal õpime me hindama talve, lund ja -15 temperatuuri.

Ma armastan oma elu! Ma armastan seda, milliseks olen muutunud, seda suhtumist. Ma armastan seda, et ma ei hala ja ma ei arva, et mul on probleeme. Ma naudin igat päeva. Eriti armastan hetkel oma vaba olekut ja oma ranna rutiini ja seda kui vabalt saan suhelda inimestega, kellega ma muidu ei suhtle.

Naeruväärne

Täna teatati mulle, et ma tuleks Hirve parki. Muidugi olin mineja, aga avastasin, et ei tea, kus see on. Helistasin läbi mõned inimesed ja ka nemad ei osanud mulle täpselt öelda. Teadsin küll, kus mõni park asub, aga mitte seda, milline neist siis Hirve park on. Lõpuks sai koht siiski sõbra abiga üles leitud, kuid häbi on, et oma enda Tallinnat ei tunne.

Unes

Ma armastan magada, kes ei armastaks, aga mitte sellepärast, et ma saan puhata ja lihtsalt mitu tundi tuimalt lebada - see meeldib mulle muidugi ka. Viimasel ajal on magamine suur osa minu elust: ma lähen normaalsel kellaajal pikali, ärkan hommikul hiljem kui peaksin ja peale kooli olen juba jälle pikali. Nii hea on, aga tegelikult armastan ma magamist ühel teisel põhjusel.
Ma armastan oma unenägusid - kõiki neid. Unes näen alati inimesi, keda pole ammu näinud, ütlen välja asjad, mida olen päeva jooksul ütlemata jätnud, käin kohtades, kuhu tahaks muidu ka minna. Mu unenäod on lihtsalt nii ligitõmbavad, mõnikord ei tahakski ärgata vaid seal elada. Eriti meeldib mulle see, et need pole fantaasiarohked: ma ei lenda kuskil ega ole võlur ega valitse maailma oma suure mäe otsast. Need on reaalsed, sellise sisuga, mis võiks päriselus isegi olla. Armastan oma ööreisi unenägudemaale.

Karma

Kõik, mis me teeme, tuleb meile tagasi, aga millal? Kohe, homme, kuu pärast või aastate? Mis on siis, kui tõesti tundub, et ma pole midagi nii halba teinud, aga neid negatiivseid asju ikka nagu kuhjub, äkki on see minu ettekujutuse vili ja halvad asjad pole üldsegi nii halvad, kui mulle näib. Mis ma siis tegema pean, sest tõesti tundub, et kõik pole hästi ja mina ei taipa, mis ma teinud olen, et selle endale põhjustanud?

Karmavõlg, nagu mu vend ütleb.

Kirjutasin msn-is oma nii öelda crush'ile:

Ja ma otsustasin loobuda oma kevadisest tundepuhangust su vastu, nii et me võime selle vahepala täiesti unustada ja normaalselt edaspidi suhelda , eks?

(Ma pidin selle siia panema, sest see lause on minujaoks nii luuleline) :D

Lubamatu

Kuidas ma saan? Ma ei tohi. Ma ei tohi olla vihane kellegi peale, vähemalt mitte tema peale ja kindlasti mitte ilma hea põhjuseta. Ma olen seda siiski, aga üritan mitte. Ei saa olla vihane, et ta ei arvesta minu pisikeste tegudega siin, kui ma tean, et tegelikult tema teeb minust miljon korda rohkem. Ta on parem. Seetõttu pean ka mina pingutama ja olema parem, pean olema vihane mitte tema, vaid enda ja oma isekuse peale.

Teelt kõrvale

Läks vaja tass kohvi, sülearvuti asukoha muutust ja vaikust, et ma taipaksin, mis minuga toimub: miks ma olen nii teistsuguse käitumisega, miks tunnen end teise inimesena - vaiksena.
Olen ära unustanud sõna ''rõõm''. Ma pole vaevunud enam teesklema ega pingutama, sest palju kergem on olla laisk ja tujutseda. Nüüd aga hakkab meelde tulema miks ma vahepeal nii väga pingutasin, et olla rõõmus ja näida õnnelik, isegi kui ma seda tegelikult polnud. Kas see on nüüd väsimuse süü, et ma enam ei viitsi - ma ei kujuta ette, aga millegi saavutamiseks peab tegutsema. Kui ma ei tunne rõõmu, ei ole ma ka mina ise. Ma olen kaotanud iseenda ja kõik need omadused, mida enda juures hindan ja ka need omadused, mida mul pole, kuid tahan saavutada.

Tuli meelde veel üks põhjus, miks ma pole enam mina ise. Mina olen see inimene, kes on õnnelik veidrate asjade üle. Minu ajavad naerma pisiasjad, mida teised ei mõista. Aina rohkem ja rohkem on hakatud maha tegema ja rikkuma just neid pisiasju, mis panevad minu särama. Minult võetakse mu rõõm. Milleks siis üldse vaevuda?

Kahetsus.

Olen kaotanud iseenda. Mitte sõna otseses mõttes muidugi, kuid siiski. Tean oma tundeid, mõtteid, arvamusi, põhimõtteid - ei suuda neid siiski järgida. Ei jaksa olla selline nagu tahaksin.
Mind on justkui kaks. ''Helen I'' on üks paras ülbik, ta on endast liiga heal arvamusel ja ta ei mõtle enne, kui midagi ütleb. Ta on endale ette löönud suure kaitsekihi kõige ja kõigi eest, et enam mitte kunagi haiget saada. Ta on kohati ükskõikne, et olla tugevam ja ta elab teadmises, et tuleb ise hakkama saada. ''Helen II'' on särav, lõbus. Talle meeldib palju lobiseda ning ümbritseda end heade ja hoolivate inimestega. Ta ei taha olla üksi, vaid tunda, et ta on armastatud, seetõttu üritab ta hoida kõiki, et hoitaks ka teda. Ta on veidike omamoodi, lapselik, sest nii on elu ilusam. Enamasti on ta on ta veider ja naeratab palju, sest see on ainus, mis ta päevast päeva läbi aitab.
Kuna ma olen justkui kokku segatud kahest inimesest, ütlen ausalt, et see pole mina või isegi, kui on, ei taha ma kohe kindlasti selline olla. Siinkohal tahan vabandada kõigi ees, kes on olnud häiritud või haiget saanud minu tujukast, halvast käitumisest. See, mis juhtus, mis võib tunduda mõnejaoks väga väike, kuid minujaoks väga suur, see murdis mu. Kuni ma ei tunne, et läheb kergemaks, et see pole enam nii valus, ei saa ma ka kahjuks lubada, et veel muutun. Tean, et see ei vabanda mu käitumist välja, kuid ma lihtsalt pole veel piisavalt tugev, et end muuta. Nii, et tõesti, palun vabandust.

Ideaalne

Muutsin jälle asendit, otsustasin mugava rätsepaiste kasuks ning toetasin end vastu seljatuge. Mu pilk oli merel kinni, seda juba viimased paar tundi kindlasti, kuigi vahepeal jälgisin ka inimesi - neid tuli ja läks, enamjaolt ikka läks, kuna päike enam ei võtnud. Lõpuks jäi rand suhteliselt tühjaks, mis minule ainult meeltmööda oli.
Sulgesin silmad, lootes, et see nüüd lõppeb, kuid ei. Ma nutsin ikka edasi. Tegelikult see polnudki päris nutmine, vist. Need pisarad lihtsalt voolasid, samal ajal, kui mina seal tuimalt istusin ja merd vaatasin. Alguses üritasin sellele vastu hakata, aga taipasin, et sellel pole erilist mõtet ning lasin oma tunnetel vabalt nii öelda elada.
Igatahes silmad avades märkasin, kuidas keegi minu poole kõnnib. Pöörasin pilgu kiirelt ära, sest meri pakkus mulle palju rohkem huvi, kui tema. ,,On kõik korras või?" küsis ta minujaoks liiga tuima tooniga, mille tõttu ei vaevunud ma talle isegi hetkeks otsa vaatama. ,,Jah," ütlesin selgelt samal ajal muiates. Ootasin, et ta ära läheks, aga selle asemel istus ta hoopis minu kõrvale maha. Alles nüüd vaatasin talle otsa ja mitte üldse sellepärast, et naeratada või end tutvustada - pigem väljendas mu pilk üleolevust, näitamaks talle, et ta pole siia soovitud. ,,Sa oled siin kaks tundi istunud ja nutnud, ilmselgelt pole kõik korras," ütles ta pärast ebamugavat vaikus hetke. Kuna ma ei olnud silmnähtavalt jututujus, pidin ma talle koheselt vastu nähvama: ,,Miks sa üldse siis nii lolli küsimuse küsisid?" ,,Miks sa nii lollilt vastasid?" ülbitses ta vastu, mille peale ma enam midagi öelda ei vaevunud ja pöörasin pilgu merele tagasi. Süngest mõttemaailmast äratas mind üles tema vaikust katkestav, tobe telefonihelin. ,,Noh?... Ma jään veel siia... Sest ta nutab ikka veel..." Ta viskas toru hargile, pani telefoni taskusse tagasi ja istus edasi. Ta ei öelnud midagi, ei vaadanud mulle isegi otsa. Täiesti mõtlemata haarasin ta käe, mille peale ta võpatas ja mulle üllatunult otsa vaatas. Ma naeratasin ning suunasin pilgu merele, ta võttis mu käest veidike tugevamalt kinni ja nii me seal veel tunnikese olime.

Unustustehõlma vajunud?

Ei, ei ole sinna midagi vajunud. Küsimused nagu ''kas sa mõtled ka talle'' panevad mu muigama, minujaoks võrreldatav sellega, kui keegi küsiks ''kas sa oma nime peast mäletad.'' Inimesed unustavad asju, mis pole neile eriti olulised, ei unustata midagi, mis on tähtis, veel vähem siis inimesi, kes on tähtsad.
See, et temast enam ei räägita, ei mossitata, ei nuteta -ei tähenda, et kõik on nüüd korras ja see inimene on unustatud. See tähendab lihtsalt, et ollakse piisavalt tugev, et edasi liikuda ilma temata. Kuidas saakski enam sellest rääkida, kui aega on möödas nii palju, eriti rääkida olukorda mõistmatutele inimestele, pole mõtet.
Nüüd saan juba hakkama valuga, igatsusega, kurbusega, mitte, sest see läheks kergemaks, vaid sest sellega harjub. Kuidas saakski kergem olla, kui piinab päevast päeva sama suur valu nagu see oleks juhtunud alles eile.

It's okay.

You have to know that it's okay to love someone - with all of your heart. It's okay to say that they mean more to you than anything else, that you miss them the most. Even if others say that you shouldn't, you have to know that even if they don't care about you that much and hurt you, it's still okay to care so much about them. It only shows that you have a big heart.
Still, you also have to know that if things make a turn for the worse - it's okay to let go. It doesn't mean you love them any less. It just means that it's time. So let go.

Kõik on okei.

See on lihtsalt hea tunne, kui sa üle pika aja end iseendana tunned. Olles nii kaua olnud nagu üksi ja segaduses ja masenduses. Lõpuks tekib selline hea olek ja rahu enda sees, et sa tead - kõik pole veel möödas, aga läheb paremuse poole. Elurõõm ja tunned nagu oleksid jälle väike laps ning tead, et kõik saab korda.