Naeruväärne

Täna teatati mulle, et ma tuleks Hirve parki. Muidugi olin mineja, aga avastasin, et ei tea, kus see on. Helistasin läbi mõned inimesed ja ka nemad ei osanud mulle täpselt öelda. Teadsin küll, kus mõni park asub, aga mitte seda, milline neist siis Hirve park on. Lõpuks sai koht siiski sõbra abiga üles leitud, kuid häbi on, et oma enda Tallinnat ei tunne.

Unes

Ma armastan magada, kes ei armastaks, aga mitte sellepärast, et ma saan puhata ja lihtsalt mitu tundi tuimalt lebada - see meeldib mulle muidugi ka. Viimasel ajal on magamine suur osa minu elust: ma lähen normaalsel kellaajal pikali, ärkan hommikul hiljem kui peaksin ja peale kooli olen juba jälle pikali. Nii hea on, aga tegelikult armastan ma magamist ühel teisel põhjusel.
Ma armastan oma unenägusid - kõiki neid. Unes näen alati inimesi, keda pole ammu näinud, ütlen välja asjad, mida olen päeva jooksul ütlemata jätnud, käin kohtades, kuhu tahaks muidu ka minna. Mu unenäod on lihtsalt nii ligitõmbavad, mõnikord ei tahakski ärgata vaid seal elada. Eriti meeldib mulle see, et need pole fantaasiarohked: ma ei lenda kuskil ega ole võlur ega valitse maailma oma suure mäe otsast. Need on reaalsed, sellise sisuga, mis võiks päriselus isegi olla. Armastan oma ööreisi unenägudemaale.

Karma

Kõik, mis me teeme, tuleb meile tagasi, aga millal? Kohe, homme, kuu pärast või aastate? Mis on siis, kui tõesti tundub, et ma pole midagi nii halba teinud, aga neid negatiivseid asju ikka nagu kuhjub, äkki on see minu ettekujutuse vili ja halvad asjad pole üldsegi nii halvad, kui mulle näib. Mis ma siis tegema pean, sest tõesti tundub, et kõik pole hästi ja mina ei taipa, mis ma teinud olen, et selle endale põhjustanud?

Karmavõlg, nagu mu vend ütleb.

Kirjutasin msn-is oma nii öelda crush'ile:

Ja ma otsustasin loobuda oma kevadisest tundepuhangust su vastu, nii et me võime selle vahepala täiesti unustada ja normaalselt edaspidi suhelda , eks?

(Ma pidin selle siia panema, sest see lause on minujaoks nii luuleline) :D

Lubamatu

Kuidas ma saan? Ma ei tohi. Ma ei tohi olla vihane kellegi peale, vähemalt mitte tema peale ja kindlasti mitte ilma hea põhjuseta. Ma olen seda siiski, aga üritan mitte. Ei saa olla vihane, et ta ei arvesta minu pisikeste tegudega siin, kui ma tean, et tegelikult tema teeb minust miljon korda rohkem. Ta on parem. Seetõttu pean ka mina pingutama ja olema parem, pean olema vihane mitte tema, vaid enda ja oma isekuse peale.