Sa avad selle suure vanaaegse kapi ühe sahtli, sobrad natuke ja leiad sealt pruunist nahast kaantega albumi. Pildid selle sees on mustvalged, vanad, mõned isegi nii vanad, et pildil olevast on raske aru saada. Sa lehitsed neid lehti ja vaatad inimesi, kellest tunned ära ainult ühe, aga seal on neid veel - palju. Küsimused sinu peas hakkavad kogunema, uudishimu kasvab ja sa tahad teada kõike - kõike sellest mustvalgest ajast kus ta elas. Lõpuks sulged sa albumi ja sinu sisse jääb alles ainult kahetsus selle ees, kuidas olid liiga uhke, et minna ja huvi tunda, kuidas olid vihane ja pettunud, kuidas sa ei vaevunud ja ei viitsinud. Nüüd on hilja.

Sellises kuumuses, lämmatavas palavuses... Sellise kuumalaine ajal õpime me hindama talve, lund ja -15 temperatuuri.

Ma armastan oma elu! Ma armastan seda, milliseks olen muutunud, seda suhtumist. Ma armastan seda, et ma ei hala ja ma ei arva, et mul on probleeme. Ma naudin igat päeva. Eriti armastan hetkel oma vaba olekut ja oma ranna rutiini ja seda kui vabalt saan suhelda inimestega, kellega ma muidu ei suhtle.