Sa naersid kõva häälega. Sa polnud väsinud ega tüdinenud, see pakkus sulle lõbu. Lõpuks langes mu muljutud keha märjale asfaltile. Piisad panid langedes mu silmad kipitama, tehes nägemise veel hägusemaks. Ma ei tajunud enam midagi peale vihma, mis oli külm lohutus mu sinikatele. Kuulsin sind naerdes ära kõndimas ning kõik mis mu kõrvale jäi olid lõhki rebitud kaltsud ja kaks jakobsoni.