Ta oli vana, võib olla 65. Ta ei tundunud üldse väsinud, rusutud, kui ta minu poole kõndis. Nägu naerul ja samm oli kiire ning nooruslik. See ajas mu naerma - kuidas saab keegi nii reibas ja rõõmus olla, endal murekortsud laubal. Minuni jõudes ta peatus ja patsutas sõbralikult õlale. ,,Kus sa nii kaua olnud oled?'' küsisin, üritades veidike mossis olla, see oli raske arvestades tema head tuju. ,,Ma enam ei lähe kuskile, luban,'' vastas Õnn.