Teelt kõrvale

Läks vaja tass kohvi, sülearvuti asukoha muutust ja vaikust, et ma taipaksin, mis minuga toimub: miks ma olen nii teistsuguse käitumisega, miks tunnen end teise inimesena - vaiksena.
Olen ära unustanud sõna ''rõõm''. Ma pole vaevunud enam teesklema ega pingutama, sest palju kergem on olla laisk ja tujutseda. Nüüd aga hakkab meelde tulema miks ma vahepeal nii väga pingutasin, et olla rõõmus ja näida õnnelik, isegi kui ma seda tegelikult polnud. Kas see on nüüd väsimuse süü, et ma enam ei viitsi - ma ei kujuta ette, aga millegi saavutamiseks peab tegutsema. Kui ma ei tunne rõõmu, ei ole ma ka mina ise. Ma olen kaotanud iseenda ja kõik need omadused, mida enda juures hindan ja ka need omadused, mida mul pole, kuid tahan saavutada.

Tuli meelde veel üks põhjus, miks ma pole enam mina ise. Mina olen see inimene, kes on õnnelik veidrate asjade üle. Minu ajavad naerma pisiasjad, mida teised ei mõista. Aina rohkem ja rohkem on hakatud maha tegema ja rikkuma just neid pisiasju, mis panevad minu särama. Minult võetakse mu rõõm. Milleks siis üldse vaevuda?

Kahetsus.

Olen kaotanud iseenda. Mitte sõna otseses mõttes muidugi, kuid siiski. Tean oma tundeid, mõtteid, arvamusi, põhimõtteid - ei suuda neid siiski järgida. Ei jaksa olla selline nagu tahaksin.
Mind on justkui kaks. ''Helen I'' on üks paras ülbik, ta on endast liiga heal arvamusel ja ta ei mõtle enne, kui midagi ütleb. Ta on endale ette löönud suure kaitsekihi kõige ja kõigi eest, et enam mitte kunagi haiget saada. Ta on kohati ükskõikne, et olla tugevam ja ta elab teadmises, et tuleb ise hakkama saada. ''Helen II'' on särav, lõbus. Talle meeldib palju lobiseda ning ümbritseda end heade ja hoolivate inimestega. Ta ei taha olla üksi, vaid tunda, et ta on armastatud, seetõttu üritab ta hoida kõiki, et hoitaks ka teda. Ta on veidike omamoodi, lapselik, sest nii on elu ilusam. Enamasti on ta on ta veider ja naeratab palju, sest see on ainus, mis ta päevast päeva läbi aitab.
Kuna ma olen justkui kokku segatud kahest inimesest, ütlen ausalt, et see pole mina või isegi, kui on, ei taha ma kohe kindlasti selline olla. Siinkohal tahan vabandada kõigi ees, kes on olnud häiritud või haiget saanud minu tujukast, halvast käitumisest. See, mis juhtus, mis võib tunduda mõnejaoks väga väike, kuid minujaoks väga suur, see murdis mu. Kuni ma ei tunne, et läheb kergemaks, et see pole enam nii valus, ei saa ma ka kahjuks lubada, et veel muutun. Tean, et see ei vabanda mu käitumist välja, kuid ma lihtsalt pole veel piisavalt tugev, et end muuta. Nii, et tõesti, palun vabandust.