Ei, ei ole sinna midagi vajunud. Küsimused nagu ''kas sa mõtled ka talle'' panevad mu muigama, minujaoks võrreldatav sellega, kui keegi küsiks ''kas sa oma nime peast mäletad.'' Inimesed unustavad asju, mis pole neile eriti olulised, ei unustata midagi, mis on tähtis, veel vähem siis inimesi, kes on tähtsad.
See, et temast enam ei räägita, ei mossitata, ei nuteta -ei tähenda, et kõik on nüüd korras ja see inimene on unustatud. See tähendab lihtsalt, et ollakse piisavalt tugev, et edasi liikuda ilma temata. Kuidas saakski enam sellest rääkida, kui aega on möödas nii palju, eriti rääkida olukorda mõistmatutele inimestele, pole mõtet.
Nüüd saan juba hakkama valuga, igatsusega, kurbusega, mitte, sest see läheks kergemaks, vaid sest sellega harjub. Kuidas saakski kergem olla, kui piinab päevast päeva sama suur valu nagu see oleks juhtunud alles eile.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment