To my special someone,

I may or may not know you. You may or may not know me.
You should still know that wherever you are, there I'll be.
It could be streets, cities or countries keeping us apart.
When you want to talk just call or write- you're always in my heart.
I appreciate our every talk, when I could hold you tight.
I'll think about our long walks when I feel alone at night.
The never ending fear of you going away in the end,
at least I know that for me you'll always be my dearest friend.
Tonight when no one's around, in my bed I'll lay.
Whispering those two words: ,,Please stay.''

A hundred people around me and I can still feel all alone, but only one person next to me and I feel complete. Still there is the never ending doubt and lack of trust.
I see high walls around me, no air though. I keep smothering myself with fear and feud. Even if I forgive, I could never forget. I could never understand that everyone is allowed one mistake followed by the realisation and regret.

That is my biggest flaw.

Through the ice and snow, through the wind. I slipped, I fell.
Through the warmth and sun, through the fresh breeze. I came, I smiled.
I feel the parts in me. Bipolar - as I call it. Therefor I can't ever say who I am, I can't ever explain myself, my behaviour, my words. True harmony will never come and all that I am is unknown.

Ma ei taha olla üksi... Ma ei taha olla üksi...
Kinnisidee või ei?
Naeruväärne - mulle ei meeldi miski nendes imalates suhetes, kogu see romantika, kogu see ebaoriginaalne stsenaarium, mis lõppeb enamjaolt dramaatilise lahkuminekuga. Peatükk kaks sisaldab endas uut ebaoriginaalset stsenaariumi. Mõttetu.
Ma ei hakka valetama, ma lihtsalt tahan neid käsi enda ümber.

Ma ütlesin, et ma ei taha, et mulle ei meeldi. Ütlesin, et see kõik on liialt klišee, et sellel pole mõtet. Ütlesin, et see ei sobi mulle, et olen vaba hing...

Ma valetasin.

,,Kallis, ma arvan, et oleks aeg meie suhe järgmisele tasandile viia.''
,,Ei. Ma ei seksi enne abielu.''
,,Aga ma ei taha kunagi abielluda.''
,,Care much?''

09:27, pühapäev, 17. aprill näitas mu telefonikell. ,,Mul on igav,'' trükkisin sõnumi sisuks ning saatsin selle ära. Oleksin magada tahtnud, aga liiga palju mõtteid keerles peas. Alex suutis alati mu tuju tõsta, kui vaja oli. ,,Tule siia,'' sain paar minutit hiljem vastuseks.
Pool tundi hiljem astusin nr. 12 uksest sisse. ,,Hei,'' hüüdsin kõvasti, et enda kohalejõudmisest märku anda. Ta astus köögist välja, jalas teksad ja seljas, noh, midagi. ,,Seksikas,'' ütlesin oma tagi vägagi õrritavalt ära võttes. Ta kõndis minuni ning haaras mu sülle, jalad ümber tema põimides lükkas ta mu vastu seina ning suudles pikalt...ahnelt. Liikusime ta toa poole, kuid sinna jõudes polnud mu ülakehal enam midagi.
,,Kas sa hakkad juba minema,'' küsis ta kui ma enda teksanööpi kinni panin. Andsin talle ühe musi ning tõusin siis voodilt püsti. ,,Tahad sa sellest rääkida,'' tundis ta muret. ,,Olen ma kunagi tahtnud sellest rääkida,'' naersin talle vastu ja lisasin: ,,aga sa tõstsid mu tuju, aitäh. Järgmise korrani. '' ,,Kuule! '' hüüdis ta enne kui jõudsin ta toast välja kõndida. Pöörasin ümber talle oodates otsa vaadates: ,, Kui ma su välja kutsuksin, nagu tõsiselt. Kas sa tuleksid?'' Muigasin ning kõndisin voodi poole tagasi, suudlesin teda pikalt ja vastasin: ,, Võib olla. Tsau Alex.''