Ideaalne

Muutsin jälle asendit, otsustasin mugava rätsepaiste kasuks ning toetasin end vastu seljatuge. Mu pilk oli merel kinni, seda juba viimased paar tundi kindlasti, kuigi vahepeal jälgisin ka inimesi - neid tuli ja läks, enamjaolt ikka läks, kuna päike enam ei võtnud. Lõpuks jäi rand suhteliselt tühjaks, mis minule ainult meeltmööda oli.
Sulgesin silmad, lootes, et see nüüd lõppeb, kuid ei. Ma nutsin ikka edasi. Tegelikult see polnudki päris nutmine, vist. Need pisarad lihtsalt voolasid, samal ajal, kui mina seal tuimalt istusin ja merd vaatasin. Alguses üritasin sellele vastu hakata, aga taipasin, et sellel pole erilist mõtet ning lasin oma tunnetel vabalt nii öelda elada.
Igatahes silmad avades märkasin, kuidas keegi minu poole kõnnib. Pöörasin pilgu kiirelt ära, sest meri pakkus mulle palju rohkem huvi, kui tema. ,,On kõik korras või?" küsis ta minujaoks liiga tuima tooniga, mille tõttu ei vaevunud ma talle isegi hetkeks otsa vaatama. ,,Jah," ütlesin selgelt samal ajal muiates. Ootasin, et ta ära läheks, aga selle asemel istus ta hoopis minu kõrvale maha. Alles nüüd vaatasin talle otsa ja mitte üldse sellepärast, et naeratada või end tutvustada - pigem väljendas mu pilk üleolevust, näitamaks talle, et ta pole siia soovitud. ,,Sa oled siin kaks tundi istunud ja nutnud, ilmselgelt pole kõik korras," ütles ta pärast ebamugavat vaikus hetke. Kuna ma ei olnud silmnähtavalt jututujus, pidin ma talle koheselt vastu nähvama: ,,Miks sa üldse siis nii lolli küsimuse küsisid?" ,,Miks sa nii lollilt vastasid?" ülbitses ta vastu, mille peale ma enam midagi öelda ei vaevunud ja pöörasin pilgu merele tagasi. Süngest mõttemaailmast äratas mind üles tema vaikust katkestav, tobe telefonihelin. ,,Noh?... Ma jään veel siia... Sest ta nutab ikka veel..." Ta viskas toru hargile, pani telefoni taskusse tagasi ja istus edasi. Ta ei öelnud midagi, ei vaadanud mulle isegi otsa. Täiesti mõtlemata haarasin ta käe, mille peale ta võpatas ja mulle üllatunult otsa vaatas. Ma naeratasin ning suunasin pilgu merele, ta võttis mu käest veidike tugevamalt kinni ja nii me seal veel tunnikese olime.

Unustustehõlma vajunud?

Ei, ei ole sinna midagi vajunud. Küsimused nagu ''kas sa mõtled ka talle'' panevad mu muigama, minujaoks võrreldatav sellega, kui keegi küsiks ''kas sa oma nime peast mäletad.'' Inimesed unustavad asju, mis pole neile eriti olulised, ei unustata midagi, mis on tähtis, veel vähem siis inimesi, kes on tähtsad.
See, et temast enam ei räägita, ei mossitata, ei nuteta -ei tähenda, et kõik on nüüd korras ja see inimene on unustatud. See tähendab lihtsalt, et ollakse piisavalt tugev, et edasi liikuda ilma temata. Kuidas saakski enam sellest rääkida, kui aega on möödas nii palju, eriti rääkida olukorda mõistmatutele inimestele, pole mõtet.
Nüüd saan juba hakkama valuga, igatsusega, kurbusega, mitte, sest see läheks kergemaks, vaid sest sellega harjub. Kuidas saakski kergem olla, kui piinab päevast päeva sama suur valu nagu see oleks juhtunud alles eile.