Kahetsus.

Olen kaotanud iseenda. Mitte sõna otseses mõttes muidugi, kuid siiski. Tean oma tundeid, mõtteid, arvamusi, põhimõtteid - ei suuda neid siiski järgida. Ei jaksa olla selline nagu tahaksin.
Mind on justkui kaks. ''Helen I'' on üks paras ülbik, ta on endast liiga heal arvamusel ja ta ei mõtle enne, kui midagi ütleb. Ta on endale ette löönud suure kaitsekihi kõige ja kõigi eest, et enam mitte kunagi haiget saada. Ta on kohati ükskõikne, et olla tugevam ja ta elab teadmises, et tuleb ise hakkama saada. ''Helen II'' on särav, lõbus. Talle meeldib palju lobiseda ning ümbritseda end heade ja hoolivate inimestega. Ta ei taha olla üksi, vaid tunda, et ta on armastatud, seetõttu üritab ta hoida kõiki, et hoitaks ka teda. Ta on veidike omamoodi, lapselik, sest nii on elu ilusam. Enamasti on ta on ta veider ja naeratab palju, sest see on ainus, mis ta päevast päeva läbi aitab.
Kuna ma olen justkui kokku segatud kahest inimesest, ütlen ausalt, et see pole mina või isegi, kui on, ei taha ma kohe kindlasti selline olla. Siinkohal tahan vabandada kõigi ees, kes on olnud häiritud või haiget saanud minu tujukast, halvast käitumisest. See, mis juhtus, mis võib tunduda mõnejaoks väga väike, kuid minujaoks väga suur, see murdis mu. Kuni ma ei tunne, et läheb kergemaks, et see pole enam nii valus, ei saa ma ka kahjuks lubada, et veel muutun. Tean, et see ei vabanda mu käitumist välja, kuid ma lihtsalt pole veel piisavalt tugev, et end muuta. Nii, et tõesti, palun vabandust.