Läks vaja tass kohvi, sülearvuti asukoha muutust ja vaikust, et ma taipaksin, mis minuga toimub: miks ma olen nii teistsuguse käitumisega, miks tunnen end teise inimesena - vaiksena.
Olen ära unustanud sõna ''rõõm''. Ma pole vaevunud enam teesklema ega pingutama, sest palju kergem on olla laisk ja tujutseda. Nüüd aga hakkab meelde tulema miks ma vahepeal nii väga pingutasin, et olla rõõmus ja näida õnnelik, isegi kui ma seda tegelikult polnud. Kas see on nüüd väsimuse süü, et ma enam ei viitsi - ma ei kujuta ette, aga millegi saavutamiseks peab tegutsema. Kui ma ei tunne rõõmu, ei ole ma ka mina ise. Ma olen kaotanud iseenda ja kõik need omadused, mida enda juures hindan ja ka need omadused, mida mul pole, kuid tahan saavutada.
Tuli meelde veel üks põhjus, miks ma pole enam mina ise. Mina olen see inimene, kes on õnnelik veidrate asjade üle. Minu ajavad naerma pisiasjad, mida teised ei mõista. Aina rohkem ja rohkem on hakatud maha tegema ja rikkuma just neid pisiasju, mis panevad minu särama. Minult võetakse mu rõõm. Milleks siis üldse vaevuda?
No comments:
Post a Comment