09:27, pühapäev, 17. aprill näitas mu telefonikell. ,,Mul on igav,'' trükkisin sõnumi sisuks ning saatsin selle ära. Oleksin magada tahtnud, aga liiga palju mõtteid keerles peas. Alex suutis alati mu tuju tõsta, kui vaja oli. ,,Tule siia,'' sain paar minutit hiljem vastuseks.
Pool tundi hiljem astusin nr. 12 uksest sisse. ,,Hei,'' hüüdsin kõvasti, et enda kohalejõudmisest märku anda. Ta astus köögist välja, jalas teksad ja seljas, noh, midagi. ,,Seksikas,'' ütlesin oma tagi vägagi õrritavalt ära võttes. Ta kõndis minuni ning haaras mu sülle, jalad ümber tema põimides lükkas ta mu vastu seina ning suudles pikalt...ahnelt. Liikusime ta toa poole, kuid sinna jõudes polnud mu ülakehal enam midagi.
,,Kas sa hakkad juba minema,'' küsis ta kui ma enda teksanööpi kinni panin. Andsin talle ühe musi ning tõusin siis voodilt püsti. ,,Tahad sa sellest rääkida,'' tundis ta muret. ,,Olen ma kunagi tahtnud sellest rääkida,'' naersin talle vastu ja lisasin: ,,aga sa tõstsid mu tuju, aitäh. Järgmise korrani. '' ,,Kuule! '' hüüdis ta enne kui jõudsin ta toast välja kõndida. Pöörasin ümber talle oodates otsa vaadates: ,, Kui ma su välja kutsuksin, nagu tõsiselt. Kas sa tuleksid?'' Muigasin ning kõndisin voodi poole tagasi, suudlesin teda pikalt ja vastasin: ,, Võib olla. Tsau Alex.''