Ta hoiab mu piha ümbert kinni, kui koos päikeseloojangut vaatame. Ta tõmbab mu endale lähedamale, kui poisid mulle naeratavad. Jään hetkeks lilleletti vaatama ning kohe ostab ta mulle kimbu roose. Toa nurgas seisab siiani see suur mõmmi, mille ta mulle jõuludeks kinkis. Alati annab ta mulle pehmeid musisi, kui ma mossitan ja saadab armsaid sõnumeid, kui ta mind igatseb. Bussipeatuses ootab ta enne ära minu bussi, mis siis, et tema oma käib harvemini.
Pärast romantilist pikniku pargis pöördus ta minu poole: ,,Sa näed täna tõesti ilus välja. Ma ei tea millega ma olen ära väärinud selle, et sa minuga koos oled, kuid ma loodan, et see ei lõppe kunagi. Kallis, ma armastan sind.'' Suudlesin teda pikalt ning vaatasin tema helesinistesse silmadesse: ,,Sa oled ikka jube originaalne või mis?''

Sa naersid kõva häälega. Sa polnud väsinud ega tüdinenud, see pakkus sulle lõbu. Lõpuks langes mu muljutud keha märjale asfaltile. Piisad panid langedes mu silmad kipitama, tehes nägemise veel hägusemaks. Ma ei tajunud enam midagi peale vihma, mis oli külm lohutus mu sinikatele. Kuulsin sind naerdes ära kõndimas ning kõik mis mu kõrvale jäi olid lõhki rebitud kaltsud ja kaks jakobsoni.

Ta oli vana, võib olla 65. Ta ei tundunud üldse väsinud, rusutud, kui ta minu poole kõndis. Nägu naerul ja samm oli kiire ning nooruslik. See ajas mu naerma - kuidas saab keegi nii reibas ja rõõmus olla, endal murekortsud laubal. Minuni jõudes ta peatus ja patsutas sõbralikult õlale. ,,Kus sa nii kaua olnud oled?'' küsisin, üritades veidike mossis olla, see oli raske arvestades tema head tuju. ,,Ma enam ei lähe kuskile, luban,'' vastas Õnn.

It's ''Almost Famous'' and ''The Runaways''. It's ''Hey Jude,'' ''Tiny Dancer,'' ''Your Love,'' ''Bad, Bad Leroy Brown'' and ''Bennie and The Jets.'' It's the 70's

Well, I took a stroll on the old long walk
of a day -I-ay-I-ay.

And I ask you, friend, what's a girl to do?
'Cause his hair was black and his eyes were blue.
And he knew right then he'd be takin' a whirl
'round the Salthill Prom with a Galway girl.

Sa avad selle suure vanaaegse kapi ühe sahtli, sobrad natuke ja leiad sealt pruunist nahast kaantega albumi. Pildid selle sees on mustvalged, vanad, mõned isegi nii vanad, et pildil olevast on raske aru saada. Sa lehitsed neid lehti ja vaatad inimesi, kellest tunned ära ainult ühe, aga seal on neid veel - palju. Küsimused sinu peas hakkavad kogunema, uudishimu kasvab ja sa tahad teada kõike - kõike sellest mustvalgest ajast kus ta elas. Lõpuks sulged sa albumi ja sinu sisse jääb alles ainult kahetsus selle ees, kuidas olid liiga uhke, et minna ja huvi tunda, kuidas olid vihane ja pettunud, kuidas sa ei vaevunud ja ei viitsinud. Nüüd on hilja.

Sellises kuumuses, lämmatavas palavuses... Sellise kuumalaine ajal õpime me hindama talve, lund ja -15 temperatuuri.